Mängule Ajaxi vastu läksime pisut teise taktikaga kui senistes mängudes ja tundus, et see toimis – aga võimalik, et ka vastaste suurte jõududega ründamine oli see, mis meile kogu aeg võimalusi andis. Igal juhul läksime kohe mängu algul juhtima, kui Holger Sebastianile kaitseliini taha söödu andis. Vastased viigistasid poolaja keskel meie enda pirukast, kui me lihtsama lahenduse asemel tahtsime keerulisemalt surve all mängida. Aga suures osas meie mänguplaan toimis ja lõime rohkem võimalusi, oleks pidanud ainult paremini realiseerima. Saime reeglina ilusti alt lahti mängida ning väga hästi toimis palli viimine läbi keskpoolikute ründaja koha peal mänginud Holgerile ning sealt edasi äärtele vabadeks jooksudeks.
Teist poolaega alustasime ka paremini kui vastased, tegime head võistkondlikku pressi ja võitsime palli kui väravavaht oli kastist väljas ning Sebastian sai palli kaugelt tühja võrku veeretada. Kahjuks taas ise ehitasime endale vastu ja vastased said veel korra viigi kätte kui me ei suutnud ära otsustada, kas palli võtab väravavaht või kaitsja. Jah, tegelikult tehti ka räige viga väravavahi vastu olukorras, aga selleks ajaks oli selge, et mängu kohtunik meie kasuks sellistes olukordades ei vilista ning parem on mitte anda võimalust. Aga lõime endiselt võimalusi ning Holgeri söödud leidsid endiselt meile teravaid võimalusi ning peatselt oli Sebastianil läbijooksudest kirjas kübaratrikk ja neljaski värav. Jätkasime domineerimist ja tegelikult oleks pidanud paremini realiseerima ja vahel värava ees ka söötu andma ja oleks saanud mängu varem ära tappa. Aga lõpp läks ikka pinevaks, kuna vastane kukkus palli otsa meie karistusalas, meie mängija polnud lähedalgi. Aga kohtunik leidis, et pall tegi vea, ja vastased said penalti – mille ka edukalt realiseerisid. Kuna eduseis oli sulanud taas napiks, siis viimased minutid läksid närviliseks, aga pidasime vastu ja saime taas 4-3 võidu.