Kuna kodustaadioni muru alles kasvab, siis pidasime oma esimese kodumängu hoopis Kehra staadionil, kuhu sõitis meiega mängima SK Tääksi.
Laupäevane ilm oli kuum, eriti kunstmurul ja tundus, et see jättis mängutempole jälje, kuna kumbki võistkond ei näinud väga energiline välja, eriti teisel poolajal.
Algusest peale oli näha, et mõlemal võistkonnal on raskusi vastaspoole kiiremate poiste neutraliseemisega. Esimesena nõelasid õnnestunult vastased, kui juba 10. minutil jooksid läbi ja said lihtsalt positsioonilt löögile. Aga me pead norgu ei lasknud ja juba rünnak hiljem oli Sebastian mängu viigistanud. Kaitsetöös eksisime rumalalt siiski edasi – ja mitte vaid kaitseliin, vaid pigem jättis poolkaitseliin kaitsjad liiga omaette. Nii said vastased oma kiirele mängijale anda pidevalt püstsööte ette ning 19. minutil olime taas pärast vastaste õnnestumist kaotusseisus. Olime paar korda ka lähedal kaotusseisu suurenemisele, aga Henry tõrjed ja väljatulekud päästsid meid. 26. minutil viigistasime taas, ja seekord oli tegemist ilusa rünnakuga, kus kombineerisime kaitsest läbi keskvälja ja äärte lühikeste söötudega Sebastiani löögipositsioonile, kust ta taas ei eksinud. Aga endiselt lasime taas end kaitses lõdvemaks ja ei töötanud meeskondlikult tagasi ning paari minuti jooksul võtsime 2 kollast kaarti vastaste lubava rünnaku mahavõtmise eest. Pidasime siiski poolajani vastu ja läksime puhkama 2-2 viigiseisult.
Teist poolaega alustasime energilisemalt, ja pigem tekitasime me enam võimalusi ning vastastel oli raskusi Sebastiani ja Kauri kiirusele vastu pidada. Tekitasime eelkõige äärte kaudu palju võimalusi, ja lõime ohtlikult ka väljaspoolt karistusala peale. Äärte pealt mindi küll liiga optimistlikult terava nurga alt pidevalt löögile, selmet suunata sööt penaltikohal ootavale kaaslasele, kel oleks lihtsam lüüa. Mängu peale raiskasime nii 4-5 ülihead võimalust. Aga lõpuks saime siiski mängu juhtima, kui 50. minutil taas söödeti Sebastian vabaks ja joostes vastased üle mängis üle ka väravavai ning lükkas palli tühja väravasse. Võrdne mäng siiski jätkus ja vastased olid endiselt ohtlikud. Aga enamasti püüti lihtsalt pika palliga oma ohtlikumat mängijat vabastada. 55. minutil õnnestuski mängus viimane viik jalule saada, aga seekord hoopis meie enda eksimusest keskväljal – võeti vahelt sööt ja me ei jõudnud ümber organiseeruda kaitsesse kui juba oli kiirrünnak realiseeritud. Järgnesid mõlemapoolsed rünnakud – eriti ohtlikud olid kõik vastaste nurgalöögid ja karistuslöögid, kus me kuidagi ei suutnud vastaste liikumisi kinni saada ja lasime neil järjest vabalt löögile saada. Aga mängu viimane värav jäi ikka meile, taas pääses Sebastian kaitsjatest mööda ja lõi 64. minutil seisuks 4-3. Keskendusime paremini kaitsmisele ja enam vastastel nii kergelt läbi joosta ei lasknud. Panime ka vastaste parimad rünnakualustused kinni ja tihti võitsime esimesed pallid ja see tegi mängu kergemaks. Lõpuks läks üheväravalise eduseisu kaitsmine ikka närviliseks ja vastased said kaugemalt korduvalt löögile, aga need olid Henry jaoks kerge saaks – näiliselt ei valmistanud nende löökide püüdmine talle mingit raskust. Lõpus olime pigem vastaste suurema riski tõttu me isegi ise lähemal väravalöömisele, aga 4-3 lõpptulemusega saab ka väga rahul olla.
Kokkuvõttes võib öelda, et loomulikult kõige suurem osa võidus oli Henryl väravas ja 4 väravat löönud Sebastianil, aga kogu tiim võttis otsustavatel hetkedel kokku ja võitles lõpuni. Väga palju võimalusi mängijatele tekitas keskväljakutrio Holger, Mattias ja Markus, võib-olla oleks tahtnud veel äärevahetusi rohkem näha, kuid teravaid rünnakuid loodi piisavalt. Võit on võit!