Algul lühidalt mängust, sest sel koral on muust enam rääkida. Mängu esimene poolaeg oli mänguliselt hea ja võrdne. Lõime 2 ilusat väravat nurgalöögi jätkuolukordadest, autoriteks Mikk ja Evert, aga vastased mängisid meid ise 3 korda üle. Lisaks lõime veel ohtlikke võimalusi, Joonas sai läbijooksule ja Marteni pommlöök raksatas postist napilt tagasi platsile. Igati võrdne poolaeg.
Kuna vastaste kaitseliin tundus haavatav ja ebakindel, siis tegime vaheaja otsuse neid rohkem survestada ja võita enam palle vastaste väljakupoolel. Paraku, see oli viga. Me ei jõudnud meeskondlikult sama-aegselt pressi ja vastased olid ülihead palli üleviimisel. Paar väravat ehitasime ise, aga peamiselt joosti meid kiirrünnakutega üle. Eriti hapuks läksid viimane 10 minutit kui motivatsioon oli kukkunud ja lasti endale 4 väravat juurde lasta, lõppseisuks 2-10 meie poolt vaadates. Vastased olid tugevamad ja nende võit selgelt teenitud.
Aga mäng võinuks siiski võtta teise pöörde kui EJL ei saadaks algajaid kohtunikke oma esimesi kohtumisi vilistama meeste madalatesse liigadesse, vaid laseks neid tegutseda äärel või vilistada noortemänge. Seekord oli kogu kohtunikebrigaad ülinoor ja üliebakindel. Vastased pidanuks jääma juba mängu 2. minutil vähemusse väravavahi löömise eest. Kohtunik ei näinud olukorda – kuigi tal polnud põhjust mitte olukorda jälgida ning abikohtunikuga konsulteerides näitas mängus lõpuks 3 väravat löönud jõhkardile kollase kaardi. Mismoodi jõuti otsusele anda kollane kaart jääb arusaamatuks – kui nad lööki ei näinud, ei oleks pidanud midagi järgnema. Kui nägid, siis pidi tulema punane.
Vastased said sellest indu juurde, ja eelkõige seesama jõhkard oleks võinud juba paar minutit hiljem saada teise kollase, aga kohtunik järjepidevalt keeldus nägemast olukordi, kuidas mängija sõitis meie väravavahile jätkuvalt meelega sisse kui pall oli juba selgelt tema kontrolli all. Samamoodi lennati sisse ka keskväljal jalatald ees mängijale, aga imekombel leiti siis isegi viga. Mitte küll kaardivääriline. Igal juhul – mängu lõpuks võinuks olla Sillamäel juba 3-4 punast kokku kui kohtunikul oleks olnud vähegi julgust ning meil 1 punane, kui me enam frustratsioonile vastu ei pidanud. Võib öelda muidugi, et miks te ise kohtuniku liiniga ei kohanenud – aga on keeruline minna meelega mängijaid vigastama kui sa sellega harjunud pole. Ja parem ongi kui sellega ei harju.
Igal juhul rikkus mängijate pühapäeva rohkem kohtunikebrigaadi töö kui mängu lõpptulemus. Loodetavasti ei saadeta järgmisele mängule juba algkoolilapsi vilistama.
