Kuna meil naiskonnas on mängijaid vähevõitu, siis teist aastat järjest otsustasime osaleda pigem rahvaliigas. Laenasime samas kaks meie mängijat Eesti meistriliigasse ning rahvaliigas andsid meie naistele abi meie U-17 võistkonna tüdrukud.
Avamängus kohtusime kevadel Põhja-Tallinna Voltaga, mäng oli tasavägine ja otsiv, meie võistkond ei olnud veel eriti õuetrenne teha jõudnud. Tasavägise mängu otsustas koduvõistkonna hea karistuslöök 9 minutit enne lõpuvilet ja nii tuli leppida 0-1 kaotusega.
Avamängule järgnes paar mängupildi poolest koledamat mängu. Nõmme Unitedi naiskonnale kaotasime kohutava avapoolaja tõttu 0-4, kõik mängu väravad löödi avapoolajal 13 minuti sees. Hiljem olime mängus rohkem sees, aga teenitud võit kuulus Nõmme naiskonnale.
Esimeses kodumängus mängisime Keila JK naiskonnaga. Siin oli võidusoov nii suur, et rabistati üle, kõrgema tempo asemel otsiti lihtsalt kiireid lohakaid võimalusi ning pakuti vägisi vastastele mängu. Jäime kahel korral kaotusseisu mängus, kuid lõpuvileks saime kätte viigi 2-2.
Viimastes mängudes enne suvepausi saime samas kerge kultuurišoki. Kolmes järjestikus mängus mängisime kodustaadionil Viimsi MRJK, FC ERR Levadia ja taaskord Nõmme Unitediga. Kõigis kolmes mängus oli üllatav, et vastased üritasid nii verbaalselt kui füüsiliselt endast kaks korda nooremaid töödelda – ilmselt seetõttu, et punnitasime päris edukalt vastu ja mäng ei tulnud kätte nii kergesti kui vastased oodanuks. Meie söödumängu oli juba üsna hea vaadata neis kohtumistes, väga palju leiti loogilisi käike. Paraku, kaitsemängu üleminekul tegime ikka naiivseid vigu vahele. Need kolm mängu kaotasime skooridega 0-2 Viimsile, 1-4 FC ERR Levadiale ja 0-2 Nõmme Unitedile. Lisaks mänguskooridele said tüdrukud teadmisi, et nad on lehmad, l***id ja junnid kui tuua mõned näited. Kuigi see verbaalne ja füüsiline töötlus oli väga kurb vaadata, siis oli uhke vaadata, et meie tüdrukud ei läinud provokatsiooniga kaasa, vaid keskendusid jalgpalli mängimisele.
Suvepausilt tagasi tulles kohtusime Keilas sealse võistkonnaga. Seekord ei hakanud liigselt rabistama, võtsime kindla 2-0 võidu. Jälle tegi rõõmu aina parem kinnipidamine rünnakuplaanist, suurem võit jäi vaid halva realiseerimise taha.
Kui Viimsi ja Nõmmega kordusmängud olid sõbralikud ja viisakad, siis järgmise vastase FC ERRiga ei läinud sõbralikult ka kordusmäng. Juba avavilejärgselt üritas vastaste ebameeldivaima käitumisega mängija meie tüdrukut lüüa kui kohtunik oli seljaga ning sarnane mängustiil käis kaasa läbi mängu. Taas meie tüdrukud ise võtsid rahulikult ning mängisime oma mängu. Omasime mitmeid võimalusi avapoolajal juhtima minna, mäng oli täiesti meie käes. Teisel poolajal siiski küpsesime ning vastased osutusid siiski paremaks, tabades korra poolaja keskel ning lüües lõpu eel veel kaks. Lõppskooriks 0-3.
Järgnes mäng võõrsil Viimsiga, kuhu me ei läinud just parimas koosseisus. Saime kokku vaid 7 mängijat, vastased tulid meile vastu ja mängisime 6+1. Vastast meist selles mängus ei olnud ja Viimsi sai kerge 0-4 võidu.
Hooaja viimases kohtusime võõrustasime Voltat, kes ei olnud väga tavamuruga harjunud. Tasavägise alguse järel saime initsiatiivi kätte ning lõime poolajaks 2 väravat. Teisel poolajal õnnestus meil enam-vähem kõik – rünnakud liikusid ladusalt ning värav järgnes teisele. Natukese parema realiseerimisega, võinuks ka 10 täis tulla, aga olime väga rahul ka 7-2 võiduga.
Lõpptabelis jäime oma alagrupis 5. kohale. Mäng küll paranes hooaja jooksul tunduvalt, mis ongi peamine.
