Tüdrukute U15 liigas oli süsteem selline, et esialgu mängivad kõik kõigiga läbi, ja seejärel jaotatakse liiga kaheks ja mängitakse teine ring, siis nüüd on aeg see esimene ring kokku võtta. Pikalt pole tüdrukute tegemistest kirjutanud, kõige kauem oleme võlgu mängu FC Elvaga, mis toimus veel juunikuu sees Kuusalus.
Mäng oli tasavägine, esimene poolaeg kuulus pigem Elvale. Me ei tulnud piisavalt kaitsesse tagasi, aga õnneks polnud sellest ka suuremat õnnetust, kuna selle mängu parim mängija Anna-Liisa võitis absoluutselt kõik duellid, mis ta vastaste ründajatega maha pidas. Teiseks poolajaks tegime plaane natuke ümber ja saime ise paremini mängu käima. Mäng läks aina enam Elva värava lähistele läbi meie ääreläbimurrete ning juba teise poolaja 4. minutil läksime Annabeli pika triblingu ja õnnestunud löögi läbi 1-0 juhtima. See andis meile veel enam enesekindlust ning saime ühe rünnaku teise järel üles võetud. Mängu kindlustasime ära nurgalöögijärgsest olukorrast – pall puhastati kaugemale, kus selle võitis Caroly. Caroly tugeva löögi väravavaht küll tõrjus, kuid juba oli jooksnud teist palli noolima Lotte, kes palli kindlalt võrku põrutas. Seejärel mäng rahunes ning lõppeski meie 2-0 võiduga.
Võistkond mängus Elvaga
Pärast seda algas meil suvevaheaeg – ja pärast seda oli meil tükk tegemist mängijate kokkusaamisega. Kahjuks mängule Kohilaga sõitsimegi koosseisuga, kust puudusid mitmed mängijad väga kergekäeliste põhjustega. Kohaletulnud andsid endast parima, ja mäng oli pikalt tasavägine. Poolaeg lõppes väravateta, kuigi paaril korral oli meie ründajatel võimalus väravavahiga silmitsi jõuda. Teise poolaja keskosas aga mängiti esmakordselt üle meie kaitsetugisammas Anna-Liisa, kellele kahjuks julgestust ei olnud jätkunud. Pärast sellest kiirrünnakust saadud väravat toimus lagunemine ning lühikese aja jooksul löödi veel 2 väravat ning viimasel minutil löödi veel iluvärav nurgalöögist. Pidime leppima 0-4 kaotusega.
Augustikuu avamängus kohtusime FC Floraga – nii meie kui vist ka nemad vaevlesid suvise mängijapuuduse käes, kummalgi võistkonnal polnud ühtegi vahetust. Avapoolaeg kuulus Florale, olime unised ja ei tahtnud kuumuse käes sugugi võidelda. Kahest rumalast hooletusveast – oma värava all palliga lollitamisest leidsime end 0-2 kaotusseisust poolajaks. Teiseks poolajaks muutsime asetust ja kütsime end vihaseks, ning saime mänguinitsiatiivi oma kätte. Paaril korral tegi Melani väga edukalt vastaste kaitsjatele pressi ja võitis nende värava all palli, aga paraku löögid läksid napilt väravast mööda. Üsna poolaja algul vähendasime siiski kaotusseisu minimaalseks kui väga ilusa sööduga vabastati Caroly, kes kaitsjatelt eest ära jooksis ja palli külmavereliselt tühja nurka lõi. Jätkasime survet ning peatselt oli viik juba lähedal – Lotte kauglöök oli väravavahi juba seljatanud, kuid pall tuli siiski latipõrkest platsile tagasi. Hoidsime survet lõpuni ja võtsime suuri riske, kuid Flora kaitse pidas ja pidime leppima 1-2 kaotusega. Tagantjärgi oli see ka otsustav mäng, mis otsustas selle, kes saab esimesse tabelipoolde, kes jääb teise.
Nädal hiljem olime sunnitud mängima FC Kuressaarega meile ebasobival ajal. Pakkusime küll vastastele välja, et muudaks mänguaega, aga vastased otsustasid ignoreerida ning vaid mõned päevad enne mängu teatasid, et nüüd on hilja muuta. Nojah, eks liigavõidu peale mängides tuleb vahel ka musti võtteid kasutada. Igal juhul – võtsime seda mängu kui treeningut ning väravavahi ja vahetusväravavahi puudumisel sai raami vahele seisma pandud vahetustega 4 mängijat. Väga hästi tuli see välja Laural, kes väga hästi oskas löögisuunad kinni panna. Mänguseis jäi küll 0-7, aga arvestades olukorda, ei olnud selles midagi häbeneda.
Hoopis teine lugu oli järgmises mängus Viimsi MRJK’ga. Niipalju oli sarnast, et taas polnud vahetusi – osadel mängijatel on suur osa hooajast olnud raskekujuline puberteet põdeda. Sama haigust põetakse vahel ka mängul ning selles mängus oli hooaja kõige mustem hetk. Jonnimist oli palju. Teatrit oli palju – vigastuste mängimist ja platsil vedelemist – piinlik. Esimesel poolajal mängisime veel enam-vähem ja osa võistkonnast pingutas ka mängu lõpuni. Osa aga lasi teise poolaja keskel jala sirgu ja ootas lõpuvilet. Saime suure sauna, kus meie auvärava lõi õigesti olukorda lugenud Melani. Lõppseis 1-9.
Pärast neid kahte mängu sai natuke räägitud kurjemal toonil kohustusest võistkonna kui terviku ees, ning pilt läks paremaks. Kõik edasised mängud oleme saanud mängida varumängijatega ja pilt on parem olnud. Kõigepealt kohtusime kodus Nõmme Kaljuga ning võitsime oma vastaseid 9-0. Vastaste kiituseks tuleb öelda, et alla nad ei andnud, ja võitlesid lõpuni. Esimene poolaeg oli veel küllaltki närviline, pall püsis küll vastaste poolel, aga väravat pikalt lüüa ei õnnestunud. Poolaja keskpaigas aga andis hea tagasisöödu ääreläbimurde teinud Annabel. Õige koha ära tabanud Hanna-Liisa sai tugeva löögiga oma isikliku väravaarve avatud. Lõplikult otsustas mängu Anna-Liisa kauglöök, mis väravavahile püüdmatuks jäi. 2-0 seisult oli selge, et vastane enam tagasi ei tule. Teisel poolajal mängisime ilusat ja loovat jalgpalli, kuni seisuni 7-0. Siis läks mäng taas käest, sest saabus hetk, kus osa võistkonnast unustas ära, et oluline ei ole ise värav lüüa, vaid mängida võistkonna kasuks.
Augusti lõpus võõrustasime JK Saarepiigat. Mäng oli meie käes, aga vastased oskasid väga ilusti kaitses seista ning üritasid nõelata vasturünnakutega. Avavärava lõime 15. minutil, kui väga ilusti mängisid nurgalöögi lühikeselt lahti Caroly ja Anette, mis lõppes viimase väravaga. Anette paistis silma ka teiste värava puhul kui andis söödud oma hooaja avavärava löönud Rosiinele, keda tuleb targa vabanemise eest kiita. Samuti leidis ta mängu viimasel minutil kahe kaitsja vahelt üles mõõdetud sööduga Annabeli, kes lõppseisuks 3-0 vormistas. Mäng oli hea ja võis rahule jääda, kuigi tempo oli madal ja meil läks aega endal tempo tõstmisega. Kaitses oli meil algul ebakõlasid, kuid teiseks poolajaks olid need lahendatud ning äärekaitsjad suutsid väga ilusti Anna-Liisat toetada.
Avaringi viimase mängu pidasime Ajaxiga, kellele eelmisel aastal olime võõrsil kaotanud ja kodus võitnud. Seekord tuli taas korralik kaotus. Ei saa öelda, et me polnud mängus sees, olime küll. Jäime hätta pigem vaid ühe mängija katmisega ning sellega, et meie võistkonnas paar mängijat ei suutnud kuidagi mängule keskenduda. Vastased said seekord liiga lihtsaid väravaid, olukordadest, kus saanuks neid kergelt ära hoida. Nurgalöökide ajal me ei suuda piisavalt hästi mängijaid ära blokeerida, ja siis maksis ka see kätte. Samas, paljud pallid võinuks väravavaht ka lihtsalt püüda. Ei taha siin pikalt sellest pajatadagi. Mängu lõppseisuks jäi 0-8, kuigi parimas koosseisus ja parima vaimse valmidusega oleksime võimelised vabalt sellist mängu ka võitma.
Kokkuvõttes tähendab see seda, et avaringi järel oleme 15 võistkonna seas 9.ndal kohal. Kindlasti hooaja eel nägin võistkonda kõrgemal kohal. Kuid laitmatu suhtumisega on osalenud võistkonnast vaid vähesed ning kui võistkonna liikmeid tulemus ei huvita, siis tulemust ka ei tule. Kindlasti on jätnud oma jälje ka pika-ajalised mängijate kaotamised haiguste ja vigastuste tõttu.
6 mängu on veel hooaja lõpuni, loodetavasti leiame end üles ja ärakukkumisi enam ei tule.