Tüdrukud kaotasid võitlusliku mängu Levadiale

Neljapäeval kohtusime koduväljakul ühe liiga tugevama vastasega ja kahjuks nii mõnigi mängija kartis neid juba ette – eks mõjus ka see, et seni oli Levadia löönud igas liigamängus kahekohalise arvu väravaid. Aga samas olime kohale saanud mängule pea kõik liigasse üles antud mängijad ja vähemalt vahetusmängijate vähesuseüle seekord kurta ei saanud.

Mängu alustasime plaani järgi ettevaatlikult, kõrgelt pressima ei läinud, vaid võtsime vastu poole väljaku pealt, pressides liinid kokku. Natuke kartlikud olime küll ja kaotasime algul duelle ja tegime närvilisi halbu otsuseid, mis võimaldas vastasel võimalusi tekitada. Kärt sai kohe mängu algul palju tööd teha, tegi häid tõrjeid, püüdeid ja noppis palli vastaste varba pealt, korra aitas meid ka väravapost. Kui selle esimese surve vastu pidasime, siis saime ise ka mängu sisse ja hakkasime vasturünnakuid looma. Kahjuks kaotasime peatselt ühe olulise mängija – Maria, kes kõhuvalu tõttu enam jätkata ei suutnud. Õnneks vahetusest sekkujad olid ka täna tasemel ja suutsid mängus oma töö ära teha. Palli valdas ka edasi enam Levadia, kuid suutsime nende söödumängu suures osas halvata ning panna neid end ebamugavalt tundma tugeva pressiga pallile. Võimalusi said pigem mõlemad pooled, nemad positsioonimängult, meie vasturünnakutest. Avavärava lõi aga hoopis Levadia vasturünnakust, kui äärelt tulnud tsenderduse ajal unustas kaitsja palli vaatama ja jättis selja taha mängija vabaks. Siin ei olnud enam väravavahil midagi teha, ja nii läks Levadia mängu 0-1 juhtima. Pead norgu me ei lasknud ning mängisime oma mängu edasi. Poolaja lõpu eel tegime taas ühe terava vasturünnaku – kaitsest andis Annabel pika palli mööda äärt ette Liisbelile, kes murdis keskele, ja andis sealt kaitsjate vahelt filigraanse söödu Hannale, kes pääses värava poole jooksu. Üks kaitsja küll jõudis löögisuuna kinni panna ning Hanna pidi hoo värava ees maha võtma, kuid leidis siiski sööduvõimaluse värava eest läbi mängides. Sinna oli head vaistu näidates jooksmas Melani, kes palli võrku virutas. Nii saime 1-1 seisuga poolajale mindud.

Teise poolaja algul oli mängupilt pöördunud – meie olime saanud kõvasti eneseusku väravast ja Levadia oli selgelt sellest häiritud. Mängoli täiesti meie käes ja üks võimalus tekkis teise järel. Kes iganes parasjagu ründavas positsioonis oli, sai endale väravavõimaluse tekitatud. Nii sai Anette läbi ja lõi tugeva löögi latti, Caroly kauglöök läks napilt üle, kui parimaid võimalusi nimetada, aga samas sai mitu korda ka väravavaht Levadiat päästa. Meie keskväli pidas plaanist hästi kinni ja nii võitsid Emma, Viki ja Caroly järjepidevalt palle ja toitsid ääri ja rünnet läbisöötudega. See meie surve kestis 10-15 minutit, siis oli ka vastane šokist üle saanud ja mäng taas võrdsustus. Nüüd sai taas enam koormust kaitseliin, kus nii Anna-Liisa kui Lotte ei kartnud ka “kelguga” palli vastaselt kätte saada. Vahel olid küll alumiste liinide mängijad liiga laetud emotsioonidest ja mingi ka liiga innukalt palli hankima, mis tekitas võimalusi petetega mööda minna vastastel ja meie liine lahti tõmmata. Aga isegi kui seda juhtus, siis Kärt püüdis kõik pallid laitmatult. Samas, head keskendumist näitas Elissa, kes oma äärelt praktiliselt kunagi ei lasknud mängijat läbi tänu kannatlikule vastase võimaluste kinnisuunamisele.

Intensiivne mäng väsitas ja nii kinkisime vastastele vahel ka olukordi kandikul – suutsime vastase surveta kaotada palli oma äärel ning lasta sealt läbi tsenderduse, kus ühegi vastase kohalviibimiseta palli mängimisel tabas käsi palli. Jah, oli kogemata käsi, aga käsi ei olnud ilmselgelt loomulikus asendis, ja seetõttu määras kohtunik penalti. Meie õnneks vastaste penalti ebaõnnestus ja Kärt sai kindlalt palli kätte. Aga selliseid kingitusi ei tohiks vastastele teha.

Võrdse mängu saatuse otsustas 57. minuti nurgalöök, kui vastane suutis meie mängijat pallile edestada ja sai lähilöögi väravasse suunata. Nurgalöökide kaitsmise distsipliiniga on meil raskusi olnud ja nüüd maksiski see kätte. Jätkasime innukalt ründamist ja  suutsime mängu Levadia mängupoolele viia, tekitasime äärekaitsja ja äärepoolkaitsja abil ülekaalu äärtele ja ründasime sealt. Levadia oli samas kaitses tubli ja palju meile võimalusi ei andnud. Mida enam mäng lõpule lähenes, seda enam riske võtsime. Nii jäi kaitsesse suured augud ja lisaminutil sai Levadia veel ühe värava, mis tegi lõppseisuks 1-3. Olime hästi võidelnud ja poleks olnud ebaõiglane ka meie võit, aga seekord jäime veel alla.

Kõik mängijad olid andnud endast parima ja võivad enda üle uhkust tunda. Niikaua kui mänguplaanist kinni peame, oleme kõigile võistkondadele ohtlikud siin liigas.

Jäta kommentaar