Esmaspäeval kohtusime 3. vooru vahelejäänud mängus kodustaadionil Pärnu JK võistkonnaga. Tabeliseisu järgi võinuks vastaseid favoriidiks pidada ja kerge initsiatiivi nad ka haarasid. Vastased omasid enam palli ja mängisid ilusat söödumängu, proovisid äärtel tekitada arvulist ülekaalu. Esialgu saime siiski nendega hästi hakkama – kaitses mängisime kannatlikult ning värava lähistele neid koos palliga ei lasknud. Kõik kaugemad löögid ja nurgalöögid püüdis või tõrjus Kärt kindlalt.
Ise olime palliga saamatumad, liiga tihti tekkis isegi vastase väljakupoolel paanika ja anti umbes sööt või terava nurga alt sooritasime lööki, kuigi võinuks palli edasi vallata ja paremat lahendust otsida. Esimesel poolajal paistis väga hästi silma Maria, kes suurepärase pressiga kimbutas oma äärel vastaseid ning sundis neid korduvalt eksima. Kahjuks tihti keskelt ja ründest pressimiseks abi ei tulnud ega oldud valmis selleks, et Maria palli kätte saab – mitu suurepärast kiirrünnaku võimalust jäi tänu sellele tekkimata. Samas omad ohtlikud kohad olid meil ka olemas, tihti kimbutasime vastaste kaitsjaid palliga kaitseliini taha ja nii mõnigi kord olid ääremängijad või Melani kaitsjatelt minema jooksmas. Kuigi saime löögipositsioonidele, et ka kaugemalt peale lüüa, siis jäime tihti liiga pikalt kohmerdama, ja lasime kaitsjaid vahele. Avapoolajal kummalgi võistkonnal päris supervõimalust ei tekkinudki ja poolajale läksime väravateta viigiseisus.
Teine poolaeg algas esialgu samamoodi, olime ehk ründes pisut kavalamad, Melani oli tunduvalt paremini valmis ees palle võitma ja keskväljalt jagas häid sööte Caroly talle ja äärtele. Hea oli ka see, et meie kaks vahetusmängijat – Rosiine ja Hanna sekkusid väga hästi mängu ning suutsid oma ääred väga ohtlikuks teha. Saime tänu sellele paar korda loodud juba ohtlikumaid võimalusi, Melani sai ka paarilt meetrilt löögile, aga terava nurga alt löök väravavahi jaoks raskusi ei valmistanud. Mõnedki korrad jäi terava olukorra viimistlemine selle taha, et nooremad mängijad pigem otsisid söötu kui lööki, peaks olema rohkem enesekindlust.
Mida kaugemale teine poolaeg jõudis, seda enam hakkas pall jääma püsima meie väljakupoolele. Eks tegi oma tööd väsimus suuremast pallita tööst ja vähematest vahetustest. Kaitseliin tegutses ennastsalgavalt kui poolkaitse ei olnud tagasi jõudnud – tihtipeale oli äärekaitses Liisbel üksi kahe vastu, kuid sai nendega ikka hakkama. Samuti tegi supertöö teist korda üldse kaitses mänginud Laura, kes väga kannatlikult pani vastase liikumise värava suunas kinni. Kõige suurem koormus langes siiski Anna-Liisale, kes igale poole tulekahjusid kustutama sööstis, jõudes vahel järjestikuste tacklingutega pea vastase värava alla. Siiski ka nemad ei suutnud kõike kinni hoida ja paar korda oli vastaste juhtvärav väga lähedal. Mitmel korral tegi Kärt hüppega tõrjeid, aga korra paistis, et temagi on löödud – aga pall käis mõlemas postis ja siis jõudis Liisbel juba vastase eest palli minema lüüa. Ohtlikud olid ka vastaste nurgalöögid, aga seda eelkõige seetõttu, et mõned meie mängijad kasutasid neid hetki puhkamiseks, mitte ei jälginud oma mängijat lõpuni. Oleks pisut halb viis oma laiskusest ära rikkuda oma võistkonna 70 minutilist pingutust.
Vastaste suurem keskendumine rünnakule andis taas meile mitu väravavõimalust rünnakul – Caroly, Viki ja Annabel suutsid mitu korda välja kombineerida ohtliku löögikoha, aga paraku said vastaste kaitsjad löögid blokeerida või pall väravavahi kätte. Olnuks mõnus küll suur töö viimaste hetkede väravast võiduga lõpetada, aga paraku jäi värav löömata nii meil kui vastastel – 0-0 viik jäigi lõppseisuks. Seekord võib viiki rohkem kiruda vastased, kes mänguliselt olid meist pisut üle, aga ka meie mäng näitab kosumise märke võrreldes hooaja avamängudega.