Meistrivõistluste IV voorus kohtusime FC Levadiaga meie esimeses kodumängus. Peale esialgset närvilisust haaras Levadia initsiatiivi ja asus mängu kontrollima. Suures osas kaitsesime aga ilusti ning vastastele väga võimalusi tekitada ei lasknud. Individuaalselt mängisime ise hästi, triblasime pidevalt mitmetest vastastest mööda, aga võistkondlikust rünnakust jäi puudu – ei osanud hästi vabaneda ning ega ei tahtnud väga sööta kah. Paraku jäime mängu esimese 15 minutiga ühest oma kaitse tugisambast ilma kui võistkonna kapten Caroly maandus peale väravaolukorra päästmist õnnetult seljale ja enam mängu jätkata ei suutnud. Seejärel tekkis meil enam paanikat, ja kuigi suutsime ikkagi mängida pallita organiseeritult, siis hakkasime liigselt põlema – küll ei olnud me rahul kohtunikuga, küll oma kaaslastega – oma osa sai treenergi. Tegelikult ei naudi niimoodi mängimist keegi – ei see, kes karjub ega see, kelle peale karjutakse. Kontrastiks oli hea vaadata Levadia tüdrukuid, kes oma emotsioone talitsesid ning tegelesid vaid rahuliku üksteise juhendamisega. Peatselt tabas meid teine suur kaotus – Anett sai korralikult hüppeliigesesse vastaselt ning oli samuti sunnitud mängu pooleli jätma – seetõttu olime väljakul juba kahe algkkoosseisu kaitsjata. Tasapisi hakkas sellest meie mäng enam rebenema, kuigi asendajad (peamiselt Elissa ja Lotte) olid tublid ning 24. minutil pääses Levadia ilusast rünnakust juhtima. Lagunemist meil ei toimunud ning hakkasime ise viigiväravat taga ajama. Kahjuks mängisime liiga palju otse keskelt, meie ääred ronisid ise ka sinna, et neile ei saaks vabasse tsooni sööta. Aga isegi niimoodi raskelt rünnates saime endale võimalused tekitatud. Siiski järgmise värava lõi ikka Levadia, seekord meie enda veast. Äärekaitsja oli end meelega ära peitnud – läinud vastase juurde, et ta palli ei saaks. Paraku väravavaht söötis ikkagi talle lahtimängus, vastane röövis palli ning sai lihtsa värava. Kui nüüd mõelda, siis peamine väravapõhjus oli meie enda poolt tekitatud pinged – liigne karjumine ja süüdistamine – mõni ime, et mängija ei soovinud palli saada. Kui võistkond oleks toetav, siis mängijad ei kardaks eksida. Ja oleks ka siin olukorras kaitsja suutnud parema koha leida ning eksimus jäänuks tulemata. Kohe peale lahtimängu lõime siiski ühe värava tagasi – Viktoria sai lahtilöögi järel palli, triblas läbi Levadia võistkonna ning lõi rahulikult palli tühja väravanurka. Ilus individuaalne sooritus! Poolajale siirdusime siis 1-2 kaotusseisus.
Tüdrukud eelmisel suvel
Teist poolaega alustasime isukate rünnakutega, mitu korda leidsime püstsöötudega üles Anette-Marie, kes mitmel korral pääses heale löögile. Kui teisest poolajast oli mängitud veerandtund, toimus mängu seisukohalt otsustav sündmus – vastastelt oli palliga plehku pannud Anette-Marie, kes viimase kaitsja poolt karistusalas maha tõmmati. Kahjuks kohtuniku ebakindlusest, mitte erapoolikusest jäi penalti + punane kaart andmata ja mäng läks edasi. Vähemalt ei saa keegi meid süüdistada koduviles, mida tihti noorte meistrivõistlustel kohtab. Mida edasi mäng läks, seda riskantsemalt proovisime viigiväravat saavutada, jättes sellega oma värava enam kaitseta. Ise me kahjuks väravat enam lüüa ei suutnud, meie värava all tegi supertööd väravas Chrisse, kes võttis mitu supervõimalust vastastel ära. Lõpuks said vastased ühel vasturünnakul oma tahtmise ning vormistasid 1-3 võidu. Kaotusest hoolimata olime teinud hea mängu, eriti arvestades vigastusi. Mängu poolest ei ole muud halba öelda, kui et enam peaks pall leidma teed äärtele ning vajadusel ka liini võrra tagasi kui ees ruumi pole. Muidu tegutsesime mängus hästi, aga see emotsionaalne kisa – sellest peame üle saama.
Eelmisel neljapäeval sõitsime mängule FC Elvaga, kes tabeliseisu vaadates oli mängitav vastane. Paraku läksime sinna poolikus koosseisus, kuna mitmed vanemad mängijad pidid mängu vahele jätma, kes mõjuvatel, kes vähemmõjuvatel põhjustel. Mäng toimus kitsal Palupera staadionil, kus me peale pikka sõitu kuidagi oma mängu üles ei leidnud. Pall ja mängijad liikusid aeglaselt mõlemal võistkonnal, raske oli meil ärgata. Esimese poolaja algul saime taas kerge vigastuse, kui Viktoria lõi pealelööki sooritades jalad kokku vastasega – taas olime ühest liidrist juba mängu algfaasis ilma. initsiatiivi saime siiski endale, aga mäng oli uimane ja väga häid võimalusi ei leidnud. Poolaeg lõppes väravateta 0-0 viigiga.
Vaheajal rääkisime, et meil on vaja tempot tõsta ja teha tugevamat survet pallile. Saimegi mängu kiiremaks, ja hakkasime võimalusi tekitama. Head pressi tegid rünnakul kordamööda Sandra, Maria ja Rosiine, aina enam valmistas probleeme vastastele oma mängijadebüüdi teinud Melani. Mängu liitus uuesti ka Viktoria ning näha oli meie mängust, et värav on õhus. Vastased küll kaitsesid hästi, kuid kaugelt saime pealelööke teha, paraku oli vastaste väravavaht nendeks valmis. Värava saime lõpuks ilusast äärerünnakust, millest mitu mängu räägitud oli. Keskkaitses palli võitnud Caroly tormas mööda vasakut äärt otsajooneni, kust andis ilusa tsenderduse kasti – seal olid valmis meie ründajad ning Anette-Marie suutis piisavalt palju seal segada, et lõpuks kaitsja jalast pall võrku läks. Paraku jäime seejärel natuke seisma ja andsime initsiatiivi vastasele. Nii saidki vastased palliga enam meie väljakupoolele ja tekitasid ühe poolvõimaluse, kui lõid kastijoonelt peale. Pall oli välja veeremas, kuni pallini jõudis selgest suluseisust jooksma hakanud mängija – kõik ootasid vilet, seisid nii ülejäänud vastased kui meie mängijad, kuid vile vaikis. Nii sai mängija segamatult pealelöögi sooritada ning kahjuks seisu viigistada. Mänguaega oli järel vaid minut, proovisime küll veel võiduni jõuda, kuid aega nappis. Nii pidime leppima kaotusemaigulise 1-1 viigiga.
Kuigi viimastes mängudes meil kohtunike otsustega ei vedanud, ei ole mõtet selle üle kaevelda. Levadia oligi meist natuke parem, aga vähemalt sundisime neid pingutama. Oleks õigel ajal 2-2 löönud, saanuks kaitset kindlustama hakata. Elva jällegi poleks saanud ka sulust väravat lüüa kui me ise poleks vabatahtlikult alla vajunud. Kuni valdame palli, ei saa väravat ju lüüa. Kui kohtunikud lasevad jõuliselt mängida, siis mängime ka jõuliselt, mitte ei kaeble. Mängupildi oleme paremaks saanud, nüüd kui saame normaalsetes oludes treenida. Aga parandada on endiselt palju, eriti äärte kasutamist mängus.