Laupäeval käis meie tüdrukute võistkond 2004 aasta sündinute turniiril Kohilas, mille korraldas Raplamaa Jalgpallikool. Platsil oli korraga 4 väljakumängijat ja väravavaht. Meie sõitsime turniirile kümne mängijaga, kahjuks haigused, vigastused ja muud põhjused olid koosseisu oluliselt lahjendanud võrreldes 2 päeva tagasi toimunud sõprusmänguga. Turniiril osales 8 võistkonda, tase oli ebaühtlane, aga meie jaoks paras. Loos oli paigutanud meid tugevasse alagruppi, aga see ei heidutanud, sest turniirisüsteem lubas kõik võistkonnad alagrupist veerandfinaali.
Poseerimine karikaga
Esimeses alagrupimängus kohtusime Nõmme Kaljuga, ühe tugevama vastasega turniiril. Mängu eel korratud plaani suutsime suures osas täide viia, võis rahule jääda palli alt lahtimängimisega, 3 alumist väljakumängijat ja väravavaht mängisid julgelt taga söötu ja enamasti õnnestunult, ainus häda oli see, et ei suudetud õigel ajal palli üles viia kui ründaja või teine äär kõrgemal vabad olid. Kohad olid olemas, aga mugavam ja lihtsam oli tagasi sööta. Aga tublid ikkagi, esimene samm mõtestatuma mängu suunas astutud. Siiski tulid selles palli altlahtimängimises vigu sisse ja need karistas Kalju oma tasemega kenasti ära. Lisaks olime väga halvad kaitsele ümberhäälestumises – peale pallikaotust ei liikunud piisavalt kiiresti kaitsesse kaasa, vahel mõni jäi üldse oma kohale ootama 🙂 Natuke oli veel liimist lahti ka väravavaht Kärt, kes mõned väravavahi põhitõed ära unustas, aga turniiri jooksul parandas ta väga oluliselt oma esitust. Tulemuseks aus 0-4 kaotus.
Teises alagrupimängus kohtusime Elva I võistkonnaga. Nagu meil juba traditsiooniks saamas, mängisime selle mängu viiki. Natuke rumala väravaga lasime vastased mängu algul juhtima, aga tasapisi survestasime aina enam vastaseid ja lõpuks saime viigi kätte – Emma segas vastast piisavalt palju, et selle jalast pall oma väravavõrku põrkas. Otsisime võiduväravat, aga löögid olid ebatäpsed ja natuke liiga kiirustades sooritatud. Sandra ja Mia vabanesid ka tihti kenasti ees, aga palli saades võinuks oodata tuge äärtelt või siis proovida kaitsest pettega mööduda. Kauged löögid olid vastaste väravavahile liiga kerge saak. Väravaid enam ei löödud ja tulemuseks 1-1 viik.
Viimases alagrupimängus kohtusime FC Levadiaga. Suures osas olime selles mängus samuti vastuvõttev pool, olime pidevalt surve all. Kahjuks osad nooremad mängijad ei suutnud kuidagi meenutada platsil kokkulepitut ja seetõttu mängisime vahel justkui vähemuses. Aga kogemusi on kõigil vaja ja küll ükskord mänguolukorras ka pea töötab. 🙂 Sellistes olukordades paraku vastased tulu lõikasid ning 2 väravat kirja said 0-2 kaotus ja alagrupis viimane koht 1 punktiga.
See tähendas seda, et veerandfinaalis pidime heitlema edasipääsu eest auhinnalistele kohtadele teise alagrupi võitjaga, FC Elva II võistkonnaga. Mäng oli taas tasavägine, aga mulle tundub, et pisut enam oli häid võimalusi meil skoorida. Kuid omad väga närvilised olukorrad olid ka meie värava all. Väravavahid said selles mängus oma tööga kenasti hakkama mõlemal võistkonnal. Ehk ainus tõeliselt supervõimalus tekkis Emmal, kui kenasti möödus kaitsjast ja pääses väravavahiga silmitsi – paraku läks seal tugeva löögi peale, selmet rahulikult suunatud löök teha. Kogemuste asi, küll tuleb 🙂
Mängus juhtus meil ka paar õnnetust – kõigepealt vigastas hüppeliigest Annabel, kel kahjuks turniir ka pooleli seetõttu jäi. Lotte sai laksu vastu põlve, ent tema saime enne mängu lõppu taas mängukorda. Natuke sai sellest Elva mäng hoogu juurde, aga pidasime vastu.
Kärt penaltit löömas
Igatahes – mängus väravaid ei löödud: 0-0, seega oli aeg penalteid lüüa. Küsimusele, kes üldse lüüa tahab, saime selge vastuse – kolm kätt tõusid üles – Emma, Kärt ja Lotte olid need julged. Kärt läks esimesena lööma ja põrutas tugeva löögi väravavahi jala alt läbi. Siis oli aeg Kärdil väravasse asuda – ja tegi kohe tõrje! Siis oli Lotte kord penaltilööki proovida ja temagi oli edukas – pall läks vasaku ristnurga lähedusse. Nüüd oli Kärdil võimalus väravas penaltiseeria lõpetada ja seda ka tegi – teine penaltitõrje ja saime poolfinaali ilma kolmandat lööki vajamata.
Poolfinaalis kohtusime taas Nõmme Kaljuga. Võrreldes alagrupimänguga oli meil asi natuke hapum – Annabeli vigastus võttis ründemängust suure osa ära, samuti ei julgenud üks noorem mängija platsile minna, kartes niivõrd palju võimalikku kaotust. Aga igatahes mängisime pool mängust väga tublilt. Hoidsime kõvasti 0-0 seisust kinni, ja saime paar korda vasturünnakutest ohtlikult nõelama – Emma oli päris terav vastaste kaitsjaid ette võtma. Samuti õnnestus meil Caroly nurgalöögist vabale positsioonile mängida, aga ehk oli see ka talle endale pisut üllatus ning löök ebaõnnestus. Kaitses lappisid pidevalt teiste vigu Caroly ja Liisbel, kes vastastele ruumi ei andnud. Igal juhul, mängu keskpaigas kasutas Kalju ära meie vea alt lahtimängul, kus jäime palli liiga kauaks oma värava lähistele kiigutama. Pärast seda kadus meil eneseusk ja puur löödi taas hoolega täis. Kaotasime lõpuks 0-4, kuigi pool mängu olime väga kenasti vastu pidanud.
Lotte penalti
Ees ootas kohtumine 3. koha peale FC Heliosega. Turniiri viimases mängus olime lõpuks mängu paremini tööle saanud ja omasime selget ülekaalu. Väravat lüüa polnud meil aga endiselt lihtne, lõppsooritus tuli liiga kiirustades. Aga üks ilus rünnak lõppes siiski väravaga – Emma andis ilusa söödu Monale, kes esimese puutega palli väravanurka virutas. Edasi läks närvilisemaks, hakkasime ehk isegi liiga palju seisu hoidma. Natuke oli meie jaoks raske ka see, et erinevalt enamikust vastastest, mängis Helios kahe ründajaga üleval. See tähendas, et meie üksikule kaitsjale pidid poolkaitsjad kiiremini tuge pakkuma, aga pigem unustasid nad end liiga üles. Sellest tekkis mitmeid poolvõimalusi vastastele, ent Caroly suutis Kärdi abiga need likvideerida. 1-0 võiduga mängu lõppeski, kuigi Emma lõi ka veel väreava, paraku jõudis tema löök väravavõrku pool sekundit peale lõpuvilet. Oma suure tööga oleks Emma kindlasti ka värava ära teeninud. Aga olulisem asi, võit oli saavutatud ja taas üks karikas koju toodud.
Kokkuvõtteks – positiivne oli see, et Kärdi näol oleme endale kindla väravavahi leidnud – kes aina enam võistkonda juhendab ning nõuab ka endale mängus palli. Tänu sellele mängime saame palli taga kiigutada ja vastast peale meelitada. Miinuspool on see, et me õigel ajal ei taipa palli üles ära viia. Samuti peame veel parandama väravalöömisoskust -löögihetkel tabab meid paanika ja raiskame liiga palju võimalusi. Omamoodi on see naljakaski, et suutsime saavutada kolmanda koha, lüües mängust ise vaid ühe värava. Samuti peaksime suutma kiiremini kaitsesse lülitada, osavamad vastased kasutavad meie hetkelisi peataolekuid liiga hästi ära.
Turniiritabel
Kolmanda koha medalid said kaela: Kärt, Caroly, Liisbel, Annabel, Mia Maria, Lotte, Emma, Sandra, Mona, Rosiine.
