Kuusalu Kalevi D klassi võistkonnal oli 7. juunil esimene Eesti meistrivõistluste turniiripäev sel hooajal. Kahjuks mängib ka D vanuseklass tüdrukutel kõigest turniire, selmet saada iganädalast mängukogemust nagu eakaaslastest poisid. Tüdrukud uurivad pidevalt, kas ja millal saaks mänguvõimalusi, aga Eestis neid kahjuks eriti nende vanustele ei olegi.
Aga edasi turniiri juurde. Enne avamängu sai tüdrukutele selgitatud, et ilmselt oleme üks noorimaid võistkondi turniiril, ja vaevalt me kedagi üle jookseme. Tuleb targalt söödumängu mängida, vastaste ja palliga võidujooksu asemel, ja ei tohiks ka kaotusi eriti südamesse võtta. Õppimise hooaeg meil.
Avamängus kohtusime Viru-Nigula SK tüdrukutega. Võitluslikus mängus olid meil algul mitmed head võimalused, eriti võis olla rahul mõningate rünnakute algatamistega, kus pall ilusti äärekaitse ja keskpooliku kaudu rünnakule viidi – samuti vajadusel tahapoole pall viidi kui ees vabu mängijaid ei leitud. Aga väsimuse baasilt hakati rohkem selles eksima ja vastased haarasid initsiatiivi. Kõige ohtlikum võimalus oli vastastel karistuslöögist, aga Viki tõi palli ristnurgast ära. Lõpu eel saime veel korra võimaluse võiduks kui Annabel hea triblingu ohtliku ja tugeva pealelöögiga lõpetas, mis kahjuk spisut väravast mööda läks. 0-0 jäigi lõpptulemuseks.
Mängulõpu käesurumine – Viru-Nigulaga
Teise vooru mäng Ajaxi vastu oli meil kõige ebaõnnestunum. Endale lasime lüüa 2 rumalat väravat, aga ise jätsime kasutamata üle viie väga hea võimaluse. Realiseerimine oli halb ja hakkasime liiga isetsema, söötu otsisime vähe. Eks oma “süü” selles oli ka treeneril, kes koosseisu selleks mänguks täiesti ümber raputas. Kaotasime 0-2.
Kolmandas voorus kohtusime korraldajate, Levadiaga. Esimene poolaeg oli võrdne, mõlemapoolsete võimalustega, aga paraku endiselt väravavahiga silmitsi jõudes tabab meie mängijaid paanika ja pekstakse palli täie jõuga, selmet otsida vabam nurk ja väravavahist mööda veeretada. Poolaja keskel õnnestus Levadial küll avavärav lüüa, aga mäng jätkus võrdsena. Paraku kui teise poolaja algul löödi meile teine värav, siis algas meil lagunemine. Mängijaid seisid platsil, poolkaitse ei tulnud kaitsesse appi ja algas ilmselt taas väsimusest tingitud asi, ehk enam ei hoitud omi positsioone, vahel aeti isegi ääred segi. Lõpptulemuseks 0-4, natuke karm mängus, kus parema realiseerimise korral võinuks meil ka võiduvõimalus olla.
Kuna korraldajad oldi puhkuseaja mängude vahel teinud minimaalseks, siis kaks järgmist mängu tulid meil kohe otsa. Neljandas voorus mängisime Floraga – see oli ainus mäng, kus meil tõesti polnud häid väravavõimalusi – vastased kaitsesid kenasti. Väravas oli selles mängus juba kolmas väravavaht meil – ise soovi avaldanud Anette. Anette sai oma tööga ka väga kenasti hakkama, julgelt tuli välja ja kaitses mitmed vastaste võimalused. Aga kaotusnumbriteks jäi 0-3, vastased olid meie jaoks liiga suured ja kiired. Kui me ka palliga olime, siis jäime harjumatult kiirelt vastaste surve alla.
Viimane voor tõi vastaseks Nõmme Kalju. Siin mängus saime taas vastasele enam vastu, aga jõuvarud olid otsas. Mängupilt oli hooti väga ilus, saime ilusaid rünnakuid. Kaitses tegutsesid kindlalt Kärt ja Elissa, nende jaoks möödus turniir ilma suuremate apsudeta. Kui poolkaitse jõuaks varem kaitsepaarile appi, saanuks me tihti parema tulemuse. Kalju suutis Viki selja taha lüüa 2 palli, me kahjuks taas värava ees ei hiilanud. Kaotus 0-2.
Turniiril saavutasime kokkuvõttes siis 1 viigipunkti. Kõige suurem kahju on sellest, et väravalöömise rõõmu tunda ei saanud. Peame veel realiseerimisega vaeva nägema. Aga häid kogemusi saime, siit on hea edasi minna. Kokkuvõttes olid kõik tublid ja pingutasid võimete kohaselt, midagi häbeneda meil pole. Mõned trennis õpitud petted ja pöörded tulid juba kenasti välja, aga võistlusärevuses unustati ära meie “teemant” ja “kolmanda mehe jooksud”.
Turniiril osalesid: Viktoria Nyyssönen, Elissa Kaarmann, Sandra Rebane, Anette Vija, Anna-Liisa Vija, Annaliisa Rootalu, Mia Maria Lipsmäe, Kärt Plakk, Liselotte Goercke, Annabel Almet, Liisbel Almet.
Võistkonna pilt