Vastasteks sõitis mängule Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi. Eelinfo põhjal oli teada, et vastased on ligi 3 aastat trenni teinud, neist viimase aasta tõsisemalt. Ehk vastased omasid pisut enam kogemust kui meie värsked jalgpallurid.
Kui sündmustest ette rutata, siis sellest hoolimata mängisime enamuse mängust võrdselt, kuigi initsiatiiv oli Virtsu tüdrukute käes. Paraku poolaegade lõpud vajusid meil käest – esimesel poolajal oli veel 29. minutini seis 0-0, kuid 35 minutilise poolaja lõpuks olime taga juba kolme väravaga. Tundus, et pisut jäi puudu füüsilisest vastupidavusest. Teisel poolajal läks samuti just poolaja lõpp käest, aga seda pigem treeneri otsuse tõttu mängu ründavamaks muuta ning proovida auvärav lüüa.
Peamiselt oli väravates süü lisaks suuremale väsimusele ka kogenematus. Tihti lihtsalt ei osatud teha õiget lahendust või ei mõistetud, kuhu ja kuidas peaks mingis olukorras liikuma. Eks see tuleb ajaga. Mida tahaks kiiremini mängijatele külge saada, on julgus ja kindlus olla palliga – hoida palli ja otsida söötu, selmet kiirelt pall puhastada ette. Samuti nahaalsust kahevõitlustes – vastastele tuleb ikka keha külge panna ja nügida, mitte joosta nende saatjana meie värava suunas. Eks tüüpvigasid, mida parandada, leidub veelgi, aga sellest hoolimata võib mänguga rahule jääda. Midagi kohutavat platsil ei olnud, kõik said oma esimesed hirmud üle elatud. Ma usun, et juba sügisringis Lihulasse külla sõites osutame tõsisemat vastupanu ning mängime võidu peale. Avamängu lõpptulemus jäi seisu poolest ülekaalukas 0-8, kuid see kindlasti ei kajasta jõudude vahekorda adekvaatselt.