U15 tüdrukute hooaja lõpp kujunes vigastusterohkeks

Esimene pikk hooaeg on nüüdseks seljataga ning mitmed mängijad on näinud, kuidas Erakorralise Meditsiini Osakond haiglas välja näeb. Kuigi tegime pidevalt ennetavaid harjutusi, siis ilmselt üleminek 5 liigaturniirilt aastas 18 mängule oli liiga raske.

Igal juhul, kajastamata on veel 4 viimast liigamängu. Esimene neist toimus võõrsil Tabasalu vastu, meie jaoks harjumatult väiksel väljakul. Olime kodus Tabasalule tublisti vastu hakanud ning vaid 0-1 kaotanud, ning proovisime hästi mängida nüüdki. Paraku mängu algus vedas alt, kui juba esimesel rünnakul said vastased kerge värava kui kaitsja ei julgenud peaga palli ära lüüa. Siiski šokki sellest me ei langenud ning näitasime edasi viisakat mängu. Palli valdasime korralikult, umbes pooleks Tabasalu tüdrukutega. Tegime ilusat söödumängu, kuid paraku vastaste kaitseliin oli liiga hea meie vastu. Viimasel platsikolmandikul ei lubatud meil midagi väga ohtlikku teha, piirdusime peamiselt kauglöökidega. Samas kaitses olime head, ka Tabasalul ei olnud palju võimalusi. Eriti tuleb siin esile tõsta Liisbeli, kes võttis vastaste ühel olulisemal mängijal isu päris ära. Siiski kahel korral said vastased veel väravad kirja, rohkem meie endi lihtvigadest. Kokkuvõttes 0-3 kaotus küllaltki viisaka mänguga.

Enne mängu Tabasalus

Enne mängu Tabasalus

Järgmiseks mänguks oli meil kodumäng Kohilaga, keda avaringis võitnud olime. Surusime avavilest peale, aga nagu meil vahel ikka juhtub eeldatavalt nõrgemaga mängides, siis üritasime pisut liiga individualistlikult. Lõime tihti ka ettevalmistamata kaugelt peale, kuigi distantsilt võiks pigem lüüa siis, kui saad mugavalt lüüa. Läksime siiski kiirelt juhtima, 7. minutil põrutas kaugelt Viki palli lati alla. Kümme minutit hiljem sai hea läbisöödu Anette ning suurendas meie eduseisu kaheväravaliseks. Sealt alates muutus mängupilt rahulikumaks ning hakkasime ilusamat mängu näitama. Teisel poolajal paraku läks meil halvasti vigastuste tõttu – kõigepealt venitas Lotte põlvesidemeid ja ei saanud mängu jätkata ning pisut hiljem murdis Anette varbaluu, kuid mängis siiski peale väikest puhkust edasi – varbaluumurd ei anna tihtipeale kohe sellise valuga märku, et luumurdu kahtlustada. Vigastustedraamadest hoolimata kontrollisime mängu, aga ka vastased olid tublid ning meid kergelt löögile ei lasknud. Alles viimasel mänguminutil lõime mängu kolmanda värava kui väga ilusa söödukombinatsiooni läbi Viki ja Anette lõpetas löögiga Annabel. Võit 3-0 meile, aga suurte kaotustega.

Hooaja viimases kodumängus kohtusime Nõmme Kaljuga, kellelt kevadringi lõpus saime pooliku koosseisuga suure sauna. Ega seegi kord koosseis suurt ei lubanud, vigastused ja puudumised jätsid koosseisule suure jälje. Siiski tegid tüdrukud väga hea mängu, kedagi ei saa laita võitlustahte puudumise pärast. Kõige suurema üllatuse valmistas Laura, kes keskpoolkaitses metsikult kaitsetööd tegi ning igale poole appi jõudis. Samas kiitust vääris ka kogu kaitseliin koos Kärdiga väravas ning ka ründavad mängijad tegid suurepärast mängu. Kaotusest pääsu küll polnud, aga alles lõpu eel kustusime täielikult. Kaotus 0-5, aga mäng oli hea.

Viimaseks mänguks Põlvaga oli meie koosseis kahjuks veel väiksemaks muutunud. Juba sekkusid külmetushaigused ning seetõttu läksime Põlvasse 10 mängija ehk ühe varumängijaga, kellest 6 veel saaks U13 liigat mängida. Kusjuures osaliselt mängisime sellest hoolimata hästi, saime ka rünnata vahel, kuigi enamasti tegelesime ikka kaitsetööga. Kõige hullemad olid mõneminutilised hetked mõlemal poolajal, kus enesehaletsusel lasti endast võitu saada ning lasti jalg sirgeks. Seis võinuks jääda kõvasti ilusam poleks seda vahepealset jonnimist olnud. Nüüd võtsime vastu 0-12 sauna, mis ei ole hullu kui vaadata koosseisu noorust, aga kahju on ikkagi neist jonnist lastud väravatest.

Hooaja kokkuvõttes saime 8. koha, mis ei ole üldse paha, eriti kui arvestada, et vaid ühes mängus (võõrsil Kohila vastu) 18st olid meie tüdrukud keskmiselt vanema koosseisuga mängul kui vastased. Järgmisel hooajal oleme meie taas need, kes on vastastest vanemad. Kahjuks vahepeal läks see tüdrukutel meelest ära, et mängime vanemate vastu ja tekkis ka hala, et miks me aina kaotame. No vaid paar mängu oli, kus olid selged ja suured kaotused, enamasti sundisime vastased ikka pingutama. Ei saa nuriseda ega vinguda selle koha pärast!

 

Jäta kommentaar