Kodumängule Kohila vastu oli õigel ajal, pool tundi enne mängu algust kohal vaid üks poiss. Teised tilkusid tasapisi kohale ning seetõttu kannatas ka soojendus. Loodetavasti nii halvast enam teinekord ei lähe.
Nagu meil kombeks, ehk ka halva soojenduse tõttu, läks esimene poolaeg hullemini kui teine. Esimestel hetkedel ei soovinud paljud palli saada ning palli omades andsid pigem paanikasöödu mängijate segasummasse, selmet mängida näiteks tagant läbi. Kaitses oli palju valesti asetsemist, samuti eksiti pdievalt selle vastu, et taheti kohe pall ära lõigata ning võimaldati seetõttu vastastel väikese suunamuutusega ennast mängust välja viia. Samuti on poistel raskusi nurgalöögi ajal vastaste katmisega. Kuni palli lennuni kaetakse oma mängijat, aga nii kui pall on õhus, liigutakse ära palli suunas. Nurgalöökidest kogusime juba poolajaks 3-4 väravat, seis üldse 0-8.
Poolajal tuletasime kaitsesliikumise põhitõdesid meelde ning mängupilt paranes oluliselt. Tõusis enesekindlus ning saime ise palli kenasti juba ringi liigutatud. Vastaste väravavahil enam igav ei olnud. Eavahest tingitult loomulikult vastased lõid väravaid edasi, aga nüüd olid nad sellesk sunnitud juab tööd tegema. Mängu lõpul saime ka auvärava kirja, kui Miikael lõikas väravavahi lahtimägnul söödu vahelt, ning külma rahuga mängis pettega väravavahist mööda ning lükkas palli tühja väravasse. Lõppseis 1-13.